Eesti vuti tõug kinnitati 9. dets 1988.
Eesti vuti tõug kinnitati 9. dets 1988. Vutitõu aretustöö kestis Kaiaveres Tabivere lähedal Jõgevamaal alates 1978. aastast. Kaarepere metsakatsejaama põldvutifarm oma 45000 linnuga oli omataoliste seas Euroopa suurim. 1. jaan 1991 oli farmis 33800 lindu. 1990 munesid vutid Kaiaveres 6,3 milj muna. Keskmiselt saadi ühelt linnult 309,1 muna aastas. Parima linnu aastatoodang oli 327 muna, kehakaal keskmiselt 169-190 g, munakaal 12 grammi.
Eesti vutitõug on ainuke Eestis aretatud põllumajanduslik linnutõug. Omaaegses Nõukogude Liidus oli see ainuke tõuks tunnustatud vutipopulatsioon, kelle munejate lindude koguarvuks Nõukogude Liidu piirides loeti tõu tunnustamisel (1987. a.) 72 000 lindu.
Esimesed vutid toodi Eestisse 1966. a. prof. C. Ruusi initsiatiivil. 1976. a. toodi Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi töötajate initsiatiivil Kaiaverre vaarao tüüpi vutid Moskva lähedasest koondisest “Kompleks”. 1977. a. alustati Kaiavere farmis uurimistöödega vuttide pidamise, söötmise ja hiljem uue vutitõu loomisega. Viimane kestis alates 1980. a. kuni 1987. a. aastani, uue eesti liha-munatüüpi vutitõu tunnustamiseni. Töörühm uue tõu loomisel oli alljärgnev: töörühma juht prof. H. Tikk, töörühma liikmed V. Neps, R. Laur ja prof. R. Teinberg.
Eesti vutid on ümara kehaga, lühikese saba ja kehaga, lühikese saba ja kaelaga. Selja eesosa on kõrgem, moodustades kühmu. Sulestiku põhivärvus on tuhmjas ookerpruun, tumepruunide vöötidega. Sulestiku dimorfism on selgelt väljenduv. Isasvutil on kurgualune ja põsed pruunid, pugu ümbrus ookerpruun, pea peal 3 kollakasvalget triipu. Hoosuled on tumepruunid, heledate vöötidega. Jalgade värvus varieerub heleroosat kuni kollakashallini. Nokk on mustjaspruun heleda otsaga. Kloaagi ümbruse nahk on roosa.
Emasvuttidel on nokaalune ja põsed helehallid, pugu ja rind hallikaspruunid tumedate tähnidega. Nokk on heledam kui isasvuttidel, hallikaspruun. Jalad on heleroosad, kloaagi ümbruse nahk sinakashall. Noorlinnud sarnanevad algul emaslindudega, sulestiku värvus on aga ühetoonilisem.
Eestis vutte peetakse Eestis Rene Treieri tõuvutifarmis Jõgeva maakonnas Äksis. Vähesed vuttide harrastuskasvatajad Eestis ei ole tõuaretuses määravad. R. Treieri tõuvutifarmis toimub vutimunade täistsükliline tootmine. Farmi moodustavad eriruumid inkubatsiooniks, noorvuttide kasvatamiseks ja vutimunade tootmiseks. Noorvutte kasvatatakse allapanul, munejad vutid peetakse puurides.
Tõuaretustöö aluseks vuttidega on nende individuaalne munevuse kontroll. Ilma emasvuti munatoodangu andmeteta ei ole võimalik ei perekondade moodustamine, liinialustajate väljaselgitamine ja liinide moodustamine.
Eesti vutitõu ja selle kõrgete produktiivomaduste säilitamiseks on vajalik kiiresti parimate produktiivsusnäitajatega lindude väljaselgitamine, et uuesti üle minna liinaretusele. Perekonnaaretus, liinaretus ja liinide ühendamine tagaksid praeguse eesti vutitõu produktiivsusnäitajate tõusu 1987. a. tasemele umbes 10 vutipõlvkonna
(ca 5 aastat) selektsioonitöö järgi.
Kuivõrd eesti vutitõu loomisel said kõik need etapid läbitud, kaasa arvatud arvutiprogrammide koostamine ja arvutite kasutamine selektsioonitöös, ei tohiks eesti vuttide produktiivomaduste taastamise ja säilitamise programmi käivitamine olla väga raske. Vajalik oleks esialgseks parimate munejate väljaselgitamiseks paigutada individuaalpuuridesse ca 300 emasvutti ja 100 isasvutti. Emasvutid paaritatakse
peale 3-kuise munemisperioodi individuaalselt haudemunade saamiseks välimiku ja etioloogia alusel valitud isasvuttidega.
Allikas: Veterinaar- ja Toiduamet- Loomatervishoid